Üheksa-aastane tsükkel
Üheksa-aastase tsükli jooksul saame teada, et meie tunded on ainus vahend, mille abil leiame isikliku vabaduse eestkõneleja. See on lõppude, lõpetamiste ja järelduste aasta, mis annab võimaluse vabaneda eksitavatest uskumustest, mis on alati põhjustanud ebaõnne, igavust, rahulolematust ja stagnatsiooni. Üheksa aastat paljastab ja õpetab meile, kuidas vabaneda oma minevikust, loovutades sellele oma haarde ja ilma selle teadlikkuseta oleme igavesti millegi ohvrid, mis meiega kunagi juhtus. Üheksa-aastane tsükkel heliseb kella, mis kutsub kutsuma, et nüüd on aeg paraneda.
Vanade vabastamine
9-aastases tsüklis ei juhtu midagi uut ega sellel pole võimalust areneda enne, kui vältimatud lõpud leiavad aset ja mida rohkem me püüame alustada millegi uuega, ilma vanast vabastamata, seda suuremat vastupanu Universum meile teele paneb. Kui me ei püüa oma emotsionaalset reaalsust aktsepteerida, avastame, et meie ajalugu kordub järgmise üheksa aasta jooksul.
See on aasta, mil mõtiskleme meie elu pideva teekonna üle ja mõtiskleme sügavalt kõige üle, mis meiega on juhtunud. Muidugi on olukordi ja sündmusi, mida me ei taha omaks võtta, ja need on mälestused, mida me oma teadvusest blokeerime. Need on just need juhtumid ja olukorrad, millele tuleb tähelepanu pöörata ning need mõjuvad raske koormana, mis painab meid nagu ankur, takistades meie kavatsustel ja hoogu edasi liikumast. Mida tõelisemat kavatsust me rakendame, võimaldades unustatud mälestustel uuesti esile kerkida, seda lihtsam on üheksa aasta tervenemisprotsessi omaks võtta ja integreerida.
Depressiooni põhjustab segajate leidmise ning mineviku ja oleviku emotsioonide vältimise tohutu kaal, kuigi me püüame end petta uskuma, et depressioonist saab pääseda lihtsalt nende emotsioonide kõrvalekaldumisega. See teesklus tekitab eituse kuristiku ja lõpuks sügavama meeleheite. Kui leiame end aktiveerituna ja keskendununa vihale, kahetsusele, hirmule või leinale niivõrd, et me ei suuda konstruktiivselt elada, on paljutõotav võimalus, et kasutame neid emotsioone ettekäändena või tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, et jätkata teise emotsiooni eitamist, mis on isegi sügavamale maetud. Eitamine pole siin Maa peal enam privileeg. Eitamine põhjustab enamiku kohutavatest probleemidest, millega inimkond on silmitsi seisnud nii minevikus kui ka tänapäeval, ja see kehtib nii meie isikliku elu kui ka elu kohta üldiselt.
Aktsepteerige hirmuKardame oma tundeid ära tunda ja omada on loomulik reaktsioon ning nagu kõik tunded, peab see järgima oma evolutsiooniprotsessi ja neil peab olema lubatud liikuda. Kui me klammerdume hirmu külge, siis keeldume selle eesmärgist ja võimest meid toetada ning takistades selle liikumist, muutume sellest halvatuks. Loomulik kord ja areng on lubada endal tunda oma hirmu, leppida selle kohaloluga ja lasta sellel meist läbi ja meist välja liikuda. See protsess edendab julgust, ausust ja kasvavat võimet tunda ära asju, mida tuleb karta, ja neid, mida pole vaja üldse karta. Oma tunnete austamine meie meelte, intuitsioonide ja instinktide laiendusena on meie ellujäämise ja autentse mina arenemise jaoks ülioluline.
Leiame, et selles protsessis on kõige olulisem olla enda vastu põhjalik ja aus, sest omapäi jäetud positiivne mõtlemine võib teha rohkem kahju kui kasu. Kui meie mõtted ja tunded ei ole kooskõlas, tekitame paratamatult seiskunud energiat. Meie mõtted ja tunded on olulised, kuid need on kaks erinevat jõudu, mida tuleb eraldi uurida ja kogeda, et saaksime neid üksteisest eristada. Kui meie mehelikud mõtted ja naiselikud tunded leiavad sümmeetria ja ühendavad jõud, suureneb oluliselt meie isiklik jõud ellu jääda, kasvada ja õitseda ning kogu meie olemus on vaba arenema.
Näib, et üheksa aastat tõmbab meid tagasi vales suunas, kuid see protsess on tegelikult varjatud juhis, sest on vaja leida lõpetamata probleemid, mis takistavad meil edasi liikuda. Selles protsessis on oluline olla arheoloog ja see viib meid emotsionaalsele teekonnale. Me kaevame välja peidetud aardeid, hindame mineviku emotsioone ja assimileerime uusi tundlikke olukordi olevikus, mis osaliselt vallandavad kõik vanad tunded, mis vajavad vabastamist.
Mineviku tagajärjedAsjaolud, millega me praegusel ajal kokku puutume, on mineviku taasesitus erinevates vormides, mis esindavad tegude, reaktsioonide, tegevusetuse, uskumuste ja hoiakute tagajärgi. Me ei saa luua ja elada täielikult olevikus, kui osa meist on takerdunud ja peidus minevikku. Seetõttu tahame minna tagasi, kaevata veidi sügavamale ja taastada enda kadunud osad, mis on olnud lahendamata ja meie alateadvuses kinni tsementeeritud.
Suuremeelsus, lahkus ja kaastunne mängivad selles arengukäigus olulist rolli ning iseenda sügavama mõistmise kaudu muutume teiste inimeste tegelikkusele mõistvaks. Saame teadlikuks sellest, kuidas me kõik süvendame teatud probleeme, vältides ja eitades kaasnevaid tundeid, ning mõistame kaastunde ja süütunde erinevust.
Praegu, kui oleme suhtesse või millessegi vastumeelselt kaasatud, ei tunne me end selles kindlad, võib-olla on süütunne meid veennud, et see on õige tegu ja võib-olla nii see on. Võib-olla ei ole. Ainus viis olla kindel, on lubada endale eneserefleksiooni ja usaldada oma intuitsiooni, mis meid juhib. Üheksa aasta jooksul mõistame, kui palju süütunne takistab meil õnne saavutamast ja kui palju oleme süüd eitanud, muutes selle süüdi.
Ebamugavad mälestused tekivad alati, et neid tunnustada ja kui need paranevad, võimaldab see tekitada rohkem sisemist ruumi loovuse ja õnne pinnale kerkimiseks.
Ebatäpsed uskumused asenduvad uute tõdede, vaatenurkade ja potentsiaalidega ning meiega juhtunuga nõustudes arendame me helendavat nägemust sellest, mida tahame oma elus algatada ja muuta vana mina praeguseks, võimaldades meie isiklikku tahet. ja soovib määrata täiesti uue tuleviku.
Kõik lõpud pole seotud tormiliste emotsioonidega. Mõned olukorrad on lõpuks lõppenud, tuues leevendust ja hingetõmbumist. Ärge eeldage halvimat. Oma mineviku aktsepteerimine ja integreerimine on maastik, mida pidime läbima, et jõuda sinna, kuhu soovisime jõuda, ning meie tõeline arusaam sellest teekonnast näitab üheksa-aastast tsüklit kõige põnevamaks ja dünaamilisemaks palverännakuks, mida me kunagi reisime.